Quatorze. Veertien. Vierzehn.

Esmaspäeval sõitsid meie armsa kommuunielamu ja ühtlasi ka minu viimased külalised Gentist ära. Mai lõpp tundus alles nii hoomamatult kaugel ja samamoodi Katsi ja Jannika tulek, aga nüüd on nad juba läinud ja minu mõistus ei võta, kuhu kaob aeg. Või kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha. Põhimõtteliselt ju üks ja see sama, sest … Loe edasi Quatorze. Veertien. Vierzehn.

Treize. Dertien. Dreizehn.

Tavaliselt kui ma inimestest tükk aega midagi ei kuule ja nad justkui maapõue kaduma oleks läinud, on olukord just vastupidine ja nad on pea kõrgel pilvedes oma elu elamisega lihtsalt väga hõivatud. Vähemalt sellised järeldused ma üldjuhul teen (nad võivad sama hästi ka kodus diivanil juuri alla ajada ja lemmikseriaali taha naelutatud olla). Kui nüüd … Loe edasi Treize. Dertien. Dreizehn.

Sept. Zeven. Sieben.

Pugesin just veidi vinesena oma pessa teki alla, sest graafik siin Gentis meil on ju nii tihe, et märjukese võtuga alustatakse varem, et siis veelgi varem jõuaks erasmuslastega speed-friend'ima ja veel-veel varem kärutaks oma süda- või hilisöistel veloturneedel ohutult koju ja voodisse. Kes see ikka tahaks korrata eelmise nädala vigu ning maha jääda reisubussist. Prioriteedid … Loe edasi Sept. Zeven. Sieben.

Cinq. Vijf. Vier.

Kui ülakorrusel harva ringi koperdav Jules välja arvata, siis olen täna täiesti üksi kodus. Tassi tee, lemmiku muusika (ja ikka üle prahi helisüsteemiga elutoas) ning kümnete ja kümnete mõtetega, mida tahaks kirja panna. See on vist küll esimene kord alates siiasaabumisest, kui saan lõpuks täiesti segamatult üksi ringi uimerdada. Ma mõtlen ilma, et mind ennastki … Loe edasi Cinq. Vijf. Vier.